Metsatöll - Vaid Vaprust

VAID VAPRUST Jah, merevahust murdu sööb purjelaeva rind Täis terashalli väge on iga mehe hing Kui vahuvalgeid laineid löövad iilid üle pea ei pelgu tunne mehed, ei hirmu nime tea Kui veripunast koitu neelab meremehe silm siis vaba on me vaim ja vaba on me hing Kui vajub raskelt randa see merelaeva voor siis võõra ranna lehka veab iga sõõmupaar Ei toeta käsi mõõka, ei oda hoia klann ent kui tarvis, haarab tera iga rusik’, raevus ramm Kui veripunast koitu neelab meremehe silm siis vaba on me vaim ja vaba on me hing Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm On meresoolast vettind’ minu tuulest paakund kuub on tormilained räsind’, tüügashabe mõõtmas tuult Kui silmapiiri poole vaob purjelaeva mast on igamehe mõtted kus meremehe kast – üks peotäis mulda oma koduaia alt vahe tera, tükk leiba ja kiri armsamalt Kui veripunast koitu neelab meremehe silm siis vaba on me vaim ja vaba on me hing Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm Ei pelgu tunne süda, ei rajalt eksi samm vaid vaprust seitse sülda ja vabatmehe ramm